Lõpp hea kõik hea!

Alustan tegelikult hoopiski eilsest, mis ei olnud sugugi nii hea kui pealkiri ütleb. Tõsi, peab nentima, et Austraalia MV oli minu jaoks esimene Grade 1 võistlus, kus ma Kuld-gruppi pääsesin ja seega ka edetabeli punkte korjasin (Täppi panite, kes pakkusite, et saan punkte, ja sellele, kes arvas, et ei saa punkte, siis Better luck next time), kuid siiski nüüd kõigest lähemalt. Kõik algas juba hommikul, kui tuul nähtavalt liiga tugev oli, et mina suudaks ka ees sõitvate meestega sammu pidada. Sellest hoolimata läksin võistlustahet täis kenasti stardipaika ning sõitsin end soojaks, isegi puus ei teinud enam nii valu nagu kaldal. Seejärel, stardiks end valmis pannes ootas mind veel üks ebameeldiv üllatus-minu stardikell oli lakanud töötamast, kui nii võib öelda. Tõsi, kellaaega ta näitas, kuid nupud ei allunud korraldustele ja kellaaja režiimi pealt jäigi kell ümber lülitamata. Seega algas kõik halb juba stardis, kus 1 minuti ajal kõvasti sekundeid lugeda üritasin, et umbes aimata millal stardipauk tulla võiks. Kahjuks pean tõdema, et minu arusaan ühest sekundist ei lähe sugugi kokku originaalse 1 sekundiga, sest stardihetkel kui kõik soodid sisse võtsid oli minu aja järgi veel 20 sekundit aega. See selleks. Ülemisele märgile lähenesin väga kurja kuulutavalt, sest ümber ringi vaadates ei tundunud minu taga eriti rahvast olevat. Ei olnud eriti kena vaatepilt. Õnneks, või kuidas võtta, sest kõik teavad, et ülemises märgis on siin hoovus, triivisid kõik (selle all mõtlen umbes 20 matsi), märgi otsa ja mul õnnestus kõigest ülemise märgi võtuga täpselt nii palju või natukene rohkem võita. Olin ilmselt mingi 25-s. Kahjuks ei kestnud kõik see ilus väga kaua, kuna tugevad ja sitked said märgi tagant siiski kiiresti tulema ning vähese aja möödudes jõuti mulle järgi. Kõikidest üritustest ning pingutustest hoolimata suutsid nad siiski minust kõik erineval kombel mööduda ja kaduda. Sõit oli piin ja ootasin vaid, et see lõppeks. Finishisse jõudes oli õnneks siiski mõni veel minustki taha jäänud ja koht oli 52.
Teine kuldgrupi sõit oli veel hullem kui esimene, sest tuul oli veel tõusta julenud. Kella ma polnud samuti tööle saanud. Samasuguse piinaga, nagu esimene sõitki kulges, läks ka teine. Koht oli lõpuks siiski vähekenegi parem, 48. Asi seegi. Päeva kokkuvõttes langesin 25-ndalt kohalt 34-ndaks, mis ei tulnud sellise sõidu juures mitte mingi üllatusena.

Nüüd siis tänasest-võistluse viimasest päevast.
Kaldalt paistis kõik hoopis ebameeldiv, sest ilmaennustus oli lubanud minule superhästi sobivat 8-10 knotsi, mis tähendab siis 4-5 m/s. Seevastu oli algul vähemalt 8 m/s, kui klubisse jõudsime. Teise ebameeldiva üllatusena sain vahetult enne vee peale minekut teada, et Argo täna starti ei tule, kuna autovõtmed olid ära kadunud ning autost polnud võimalik asju kätte saada (muu seas, võtmeid me leida ei suutnudki, seega ei oskagi nüüd öelda, mis saab, sest varuvõtmeid pole). Läksin ikkagi siis vee peale, kuid ega sealgi midagi ilusat polnud. Tõsi, 8-t meetrit enam tuult polnud, see oli vaikinud nii 5-7 m/s-ni, kuid selleeest otsustas minu Leitwaageni ots, mis sooti paadi küljes hoiab ja purje sees aitab hoida, katki minna. Selle ümbervahetamine võttis mul nii palju aega, et esimeseks tänaseks sõiduks valmistuda ei saanudki, sarnane situatsioon, mis esimesel päeval. Õnneks oli mul täna teine kell ja vähemalt stardiaega sain ma täpselt teada.
Stardist minema ma sellegipoolest hästi ei saanud, sest lihtsalt polnud veel õigesti võistluslainele end suutnud lülitada-liiga palju segavaid faktoreid. Terve sõidu üritasin tagant ette poole rabeleda ning finishisse jõudsin võiks öelda, et keskpärase 32 kohaga. Kusjuures jõudsin selle sõidu jooksul veel ühele austraallasele tagant sisse sõita ja karistuseks ümber enda 720 kraadi teha.
Teiseks sõiduks oli mul seevastu aega valmistuda palju tahes. Naljatavalt ütlesin veel kaatriga merel olnud Argole, et vaata, selle sõidu panen ma kinni.
Start läks mul pole viga ning tuuleolud, mis olid vaikinud 4 m/s-ni, olid mulle kui täpp i peale. Paat liikus suurepäraselt ja leidsin ka vaba tuule. Kõigile, ka minule endale üllatuseks, tundus üleval märgis see, mis ma Argole väitsin tõsi olevat, sest esimesse märki jõudsin ma ESIMESENA! Päris aus olles ma selleks moraalselt päris valmis ei olnud ning suutsin loomulikult nii närvi minna, et lasin mõned endast mööda. Teist korda üleval märgis olin juba 5-ndal kohal, kuid suutsin veel vastu märki minna ning pidin karistuseks ümber enda 360 kraadi tegema. Sellega langesin ma taha veel valitsevast maailmameistrist Tom Slingsby-st, kes finishisse 5-ndana jõudis. Lõpuspurdiga möödus minust veel ka üks Kanada kodanik Michael Kalin, kes jõudis finishisse 6-ndana. See tähendas minule finisheerides järjekordset 7-ndat kohta, mis oli ilus lõpp. Meelde jääb kindlasti see ülemise märgi esimene koht.:)
Kokkuvõttes tõstis see viimane 7-s koht mind 34-ndalt kohalt 29-ndaks, mis igati soliidne koht ning tähendab 36-t eesti edetabeli punkti.
Aitäh, et toetasite ja minusse usute. Eks ma hoian teid ikka lainepikkusel, et mis ma teen või kus ma olen. Äkki saan mingeid piltegi veel täna juurde panna.