My Story: Great Ocean Road

Tervist!

Viimased 2 päeva on olnud suhteliselt tegevust täis, seega pole eriti aega kirjutada olnud, kuid üritan nüüd siis kirjeldada natukene seda, mis teinud oleme.
Tänasest kõigepealt siis:

Algas päev väga rahulikult ja ilma äratuskellata, sest üleeile olin alles kell 3 magama saanud. Loivasin lihtsalt ilma mingi eesmärgita mõni tund ringi ning kell 2 läksin lõpuks Sandringham YC-sse, et teha ära Aasia MV/World Cup registreerimine. See osutus arvatust veelgi lihtsamaks ja isegi mõõtmist ei olnud. Peale seda läksime koju, et veeta vabad 2h. Mina otsustasin basseini ääres istumise kasuks. Aeg läks jällegi lennates ja juba oligi kell pool 5, ehk siis oli aeg minna külla kohalikule Ingridile. Väga mõnus oli, saime süüa känguru liha, jalutada nende 6 hektarisel ajatükil, millel ka wildlife kängurud ringi hüppasid ning isegi batuudil hüpata.

Aga nüüd hoopis eilsest:

Päev algas varakult. Seda öeldes ei mõtle ma sugugi kell 9 varakult, vaid juba kell 5, sest 6 ajal pidime juba Marko ja Rauli peale võtma, et sõita Great Ocean Road-i suunas. Kell oli vist löönud 7, kui meie juba Geelongis olime, et vaadata sinna kogunenud jahte, mis suurel ja uhkel Geelong Sailing Week-il nädala pärast osalema peaks. Meie õnnetuseks polnud neist veel mitte ühtegi kohale jõudnud, seega istusima aga uuesti autodesse ja sõitsime edasi. Umbes poole tunni pärast jõudime Torquay-sse, mis on maailma surfi pealinn. Seda oli näha ka umbes viru keskuse suurusest kompleksist, mille nimi oli Surf Town ning mis koosnes ainult rip curli, quiksilveri, roxy jne. poodidest, muid kauplusi seal ei olnud! Ütlen juba kohe ära, et loomulikult ei suutnud me kiusatusele vastu panna ning tegime seal ka kerge tunnise shopingu, kuid see pole üldse kõige tähtsam. Tähtsam on hoopiski see, et sõitsime sealt edasi Bells beachile, kus toimub iga aasta lihavõtte ajal surfamise MM ning kus peaksid olema mehised lained. Maatuule tõttu neid seal siiski ei olnud. See tähendas tagasiminekut Torquay kesklinna, sest sealses rannas olid lained. Milleks on meil laineid üldsegi vaja? Aga loomulikult selleks, et surfata! Seda me Markoga peale Surfboardide laenutamist tegimegi. Võin uhkelt öelda, et sain kohe esimese lainega püsti, nii ime kui see ka pole. Surfamisest mõnusamat asja annab otsida, võin teile vihjeks ära öelda. Igatahes, pärast 2h-st surfi viisime boardid laenutusse tagasi ning sõitsime edasi mööda Great Ocean roadi. Tõenäoliselt pole seda võimalik lihtsalt kirjeldada ühegi eesti või inglise, või ükskõik millise keele sõnastikus leiduvate sõnadega, sest see vaade oli lihtsalt midagi muud kui tavaline. Tänu sellele ma isegi ei ürita seda eriti kirjeldada, vaid kirjutan, mis kus tegime ning seejärel lisan pärast pilte. Igatahes, jõudsime väga vinge metsa sees asuva koseni, mille all me Markoga end sujuvalt meresoolast puhtaks pesime. Pärast seda käisime veel vihmametsas matkamas pooleks tunniks ja vaateplatvormil kaugusi silmitsemas. Vahepeal peatusime, et kõhtu täita ning seejärel tegime kiire lõpuspurdi autoga, et enne päikeseloojangut 12 apostli juurde jõuda. Ka siin ei ole sõnadest mitte mingi tolku, sest need ei ütleks lihtsalt mitte midagi. Seejärel sõitsime 3h koju mööda kiirteed ja sättisimegi magama, mis juhtus kell 3. Täiesti unustamatu päev!
Aga nüüd siis pilte, ja videosid kaa.