1 päev

Esimene võistluspäev algas kohe ebameeldiva üllatusega, milles võib süüdistada minu enda ebaprofessionaalsust. Start oli tõstetud 1h ette poole ning seega oli minul 12 klubisse tulles aega stardini 1h, mis tähendas, et tavapärase tunnise ettevalmistuse asemel panin paadi üles ja läksin veele 10 minutiga. Õnneks läks kõik sujuvalt ja jõudsin isegi esimeste seal stardipaika.
Tuul oli Brightoni läheduses puhuvale tuulele kohane. Kuna start oli planeeritud kella 13-ks uue aja järgi, siis oli juba oma töö teinud briis, seega puhus juba algul tuul umbes 8 m/s, mis aina tõusis. Kui päris aus olla, siis tuul mulle täna isegi meeldis. Ei olnud enam seda frustreeritud tunnet, mida enne tugevate tuultega kogenud olen. Sellegipoolest võib tulemustest välja lugeda ainult halba: Sõitudega 31 ja 28, mis annavad 121-st paadi konkurentsis 87-nda koha. Pean tunnistama, et tegelikult olen ma pigem rahul, sest olen suutnud edetabelit arvestades end hästi jaotada, sest nüüdseks on mul juba 36 punkti ning see võistlus võin rahuliku südamega jällegi kogemusi koguda ja üritada vigu kõrvaldada. Nendest erroritest rääkides, siis tegelikult mul neid vähemalt enda arvates täna väga ei olnud, kui välja arvata mõlemas sõidus ümber käimine, mis umbes 5 kohta maksis mõlemas mõõduvõtmises. Stardid, mis mind painasid läbi terve Austraalia MV olid mul täna head, sõiduvigu oli samuti minimaalselt. Takistuseks tee peal on jõud, sest näiteks teine start, kui startisin vasakult poolt koos selliste meestega nagu kolmekordne euroopa meister Paul Goodison, maailmameister Gustavo Lima jne. siis oli minu ja nende kiiruse vahe umbes sama, mis vormel-1-s Ferrari ja Spykeri või Toro Rosso vms. vahel. Nemad lihtsal kadusid välgukiirusel. Sellest hoolimata suutsin üleval märgis olla täiesti konkurentsis. Ainuke probleem on selles, et konkurents on sel võistlusel nii tugev, et isegi esimesest 30 meetrit taga olles võid sa olla temast ka 35 kohta taga pool, sest vähemalt esimeses märgis on kõik koos. Seega, kokkuvõttes olen ikkagi rahul, sest suudan analüüsida oma vigu ja selle läbi ka neid tunduvalt vähendada, mis pikas perspektiivis mind ka tippu viib. Vähemalt mina loodan nii...
Pärast kaldaletulekut ootas mind ees veel üks huvitav kogemus. Läksime vaatama Australian Open-it, Rod Laver Arenale, mis oli välja müüdud ning mahutab 15000 inimest. Vastamisi läksid esimesena meie oma Kaia Kanepi ja kohalik Alicia Molik, millele järgnes siiani käiv mäng Rafael Nadali ja Viktor Troicki vahel. Mina tulin ära, sest kell on juba hiline ja homme võistlus. Troicki mängib Nadaliga kui võrdne võrdsega ja esimene set Nadalile 7:6. Tuleks vast mainida, et noormehel on see esimene grand slam turniir. Igatahes, nüüd Kanepi mängust. Meie tädi kaotas kahjuks 6:7, 5:7, mis ei olnud iseenesest väga tore, kuid vähemalt tore oli olla ainukene Eesti fänn ja karjuda 15000 seas ainukesena tavai Kaia, kui ülejäänud 15000 vaatab sind väga imeliku näoga:D. Pole hullu. Kisub juba väga pikaks ja korrapäratuks jutt, seega tänaseks lõpetan. Liisale, 16.45 lennuk Helsingist esmaspäeval, nii, et ma ei tea mis kell täpselt jõuab siis...
Võtke rahulikult ja hoidke ennast! Homseni!