TUUL!

Hei!

Täna oli selline kehva võitu Eesti suve ilm. 15 kraadi, vihma sadas ning üks element oli veel, mida Eestis nii väga tihti ei juhtu. Tuulemõõduk näitas 48 knotsi, mis teeb umbes 25 m/s. Tõsi, see oli vaid puhanguti, kuid ka stabiilne tuul oli 16 m/s, mis oli esimeseks veetrenniks uue paadiga täiesti absurdselt palju. Ei aidanud ka tõsiasi, et vihma sadas. Otsustanud, et veetrenni täna ei toimu, tuli kiiresti mõelda välja mõni muu sportlik tegevus, sest lihtsalt niisama istumisest ja ilma paranemise ootamisest on juba ammu ilma kõrini! Seega, käisime tunnikese poode mööda, ostsin endale kohaliku vodafone kõnekaardi, millega sain 150$ kõneaega ja puha.

Nii, aga nüüd siiski selle sportliku osa juurde. Ainuke liikumist sisaldav ajaviide, mis pähe tuli ning mis sellise vihma ja tuulega võimalikuks osutus oli golf. Tõsi, mitte rajal, vaid hoopis see kauglöökide harjutamine, "range", nagu tõsisemad tegijad seda kutsuvad. See Range oli ilusti katuse all, rääkimata faktist, et ta kahekorruseline oli. Löögid tulid välja väga erinevalt, mõni meenutas isegi neid, mida olen omal ajal televiisorist vaadanud ja imestand, et oh, kui kaugele pall lendab. Samas oli siiski näha, et minu kõrval löövad inimesed suutsid järjepidevalt palli kaugemale lüüa ja mulle sai kiiresti selgeks, et issand kuidas juba merele tahaks, kus minu koht on ja nemad vaataksid sama imestavalt minu poole. (Samas kes seda teab, eks need Austraalia kohalikud võivad purjetada ka osata.) Igatahes, pärast 200 palli löömist olid mul käed ning üleüldse enamus ülakehast valus, otsustasime, et on aeg koju minna.

Golfi tipphetki:(näost on näha, et löök polnudki kõige halvem)

Koju jõudnud, oli ikka veel selline tunne, et peaks midagi veel tegema. Suutsingi end kokku võtta, liibukad jalga tõmmata, ketsipaelad kinni siduda ja jooksma minna. See ei olnud mingi tavaline jooks. Rääkimata faktist, et see oli minu esimene Austraalia mandril, sain ma sörkida ka mööda Austraalia Vormel-1 Grand Prix rada, mis muuseas kulgeb läbi linnatänavate ning asub meie apartmendist ca. 1.5 km kaugusel. Päris läbi ma rada siiski ei jooksnud, nagu vormeli pilootidel enne etappi kombeks on. Aga ega ma polegi mingi Marko Asmer. Meeldejääv hetk oli see siiski ning väsimust ei jõudnud ma veel varbaotsagagi tunda kui juba olingi kodu ukse ees tagasi. Annab loota, et füüsilisel vormil polegi väga viga.

Rohkem ei oskagi tänase kohta rääkida.

Loodetavasti tuleb homme parem päev ning saab lõpuks ometi vee peale trenni tegema! Väga, väga tahaks juba!

Take care!